MiaDonna ei ilmu lärmakalt, ta ei vaja publikut. Ta on naine, kes ei kuulu kellelegi, kuid kellele kuulub kõik. Tema kohalolu on kui peen parfüüm, nähtamatu, kuid unustamatu, jääv ka siis, kui ta on juba lahkunud. 

MiaDonna ei defineeri end pilkude, vaid hetkede kaudu, mis jäävad pärast teda. Tema jõud ei peitu valitsemises ega allutamises, vaid kohalolus, millest ei saa mööda vaadata.