Noore ema lugu sellest, kuidas asjaolude halb kokkulangemine rinnavähi avastamist edasi lükkas
Oktoober on rahvusvaheline rinnavähi vastu võitlemise ja teadlikkuse tõstmise kuu. Rinnavähk on kõige sagedamini Eesti naiste seas esinev pahaloomuline kasvaja. Rinnavähi ennetamine, varajane avastamine ja toimetulek pärast ravi on olulised teemad, millest rääkimine ja teadlikkuse tõstmine on hädavajalik.
Carolin Wilson-Kruus on kaunis noor naine, kelle sõbralik olek ja soe naeratus võluvad ära juba esimesel kohtumisel. Tema positiivsus on imetlusväärne ja elujaatavus lausa nakkav ning esialgu kohe ei suudagi uskuda, et tegemist on kolme väikese lapse emaga, kes just hiljuti elas üle agressiivse kolmanda staadiumi rinnavähi.
Carolin elas vahetult enne diagnoosi saamist õnnelikus beebimullis. “9 kuud tagasi sündis minu kolmas laps ja esimene tütar. Olin just mõned kuud tagasi ka uue töö saanud ning planeerisime sõbrannadega Pariisi reisi. Kõik minu elus oli väga positiivne.”
Carolin Hannah Lounge komplektis
''Kõik minu elus oli väga positiivne.''
Kui elul on omad plaanid
“Minu lugu sai tegelikult alguse ühest üpris kentsakast “probleemist”. Nimelt iga rasedusega on minu rindades toimunud tohutu piimatootmine - rinnad olid alati nii öelda nagu ülisuured kikkis pallid. Tihti pidin isegi kasutama korraga kolme rinnapatja, et piima voolamist takistada”. Carolin meenutab, et teise imetamise perioodi ajal käis ta veel ülikoolis ja oli sunnitud kahest loengust lahkuma - lihtsalt sellepärast, et piima voolas ja terve kõht oli märg. Kuna ka viimase lapse imetamise perioodil õnnistati Carolini väga suurte piimavarudega, pani see muretsema, et kuidas ta küll läheb naistega 5 päevaks Pariisi nii, et igal sammul piima tilgub. “Kuna laps oli vahepeal juba aastaseks saanud, siis otsustasin, et lõpetan imetamise.”
“Järgneva nädala jooksul rinnad siis muudkui tühjenesid ja tühjenesid ning teisel nädalal olid juba piltlikult öeldes “kivid sokkides”. Üks rind oli aga nagu suur kõva tükk. Muudkui katsusin ja tundsin imelikku peopesa-suurust tükki, aga ma ei mõelnud hetkekski, et see võiks midagi tõsist olla. Kindlasti on see mingi piimapais. Seda kinnitas mulle telefoni teel ka arst, et muretsemiseks pole põhjust.
Aga nädalad möödusid ja rind ikkagi valutas. Seda valu tundsin ma tegelikult paar korda ka imetamise ajal, aga siis ajasin selle kõige muu süüks - rind on ju paksult piima täis ning natuke valu ja ebamugavust käib asja juurde. Kuigi see oli teistsugune - kolmanda lapse puhul hakkad juba valusid eristama. Kuidas üldse asjale jälile saada, kui rinnad on keskmisest oluliselt suuremad ja piimast pungil? Minu puhul oli see pea võimatu. Väga lihtne oli kõik väiksemadki sümptomid emaduse ja imetamise kaela ajada. Selles mõttes kukkus kõik natuke valesti välja, halb asjade kokkulangevus. Mina aga jäin ikkagi positiivseks ja eitasin edasi et “ei, mina ju nii noor, mul ei saa midagi häda olla.”
Mammograafia uuringut raseduse ja imetamise ajal ei tehta. Rind on piima täis, kude tihedam ja selle tõttu võib tulemusi valesti tõlgendada. Kuna rind aga valutas endiselt edasi, siis mõne aja pärast sain aru, et päris ignoreerida seda ei saa. Hakkasin siis aega otsima, et kontrollis ära käia. Esimene šokk oli see, et ma ei saanud mitte ühtegi aega, helistasin isegi Tartusse. Ma ju ei saa oodata kolm kuud visiidiaega, kui asi on tõsine?! Lõpuks siiski leidsin Tallinnast ühe tasulise erakliiniku, kuhu sain aja juba ülejärgmiseks päevaks. Mäletan veel, et tegin selle kliiniku lifti peegli ees pilti ja olin üleüldse pigem positiivne, lootes endiselt, et ju see pole midagi hullu. Muidugi ka esimene asi, mida ma arstikabinetti astudes kuulsin oli “Oi te olete nii noor kaunis naine, teil pole kindlasti midagi tõsist!” Vastasin seepeale, et mul oleks väga hea meel, kui see nii oleks, aga ma ei saa praegu eirata seda tükki ja seda valu oma rinnas. See on tõsine. Ma olin varem ka kuulnud, et vähk ei valuta, aga see teadmine ei võtnud mu muremõtteid hetkel vähemaks. Arst vaatas ja katsus mu läbi. See hetk, kui ta jõudis lümfideni ja tundis mitut lümfikogumit mu kaenla all, jäi ta ühtäkki täiesti vaikseks. Ja see oligi see hetk, kus ma sain aru, et arvatavasti on midagi ikka väga halvasti. Mul hakkasid käed värisema. Siis ütles ka arst selle välja: “Ma kirjutan praegu kirja valmis - sellega lähed homme hommikul kohe Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Me võime Sind hakata siin erahaiglas ka ravima, aga see võib minna väga-väga kalliks. Kahjuks see, mida ma just katsusin, tundubki olevat see, mida me kardame. Noortel naistel kipub see tihti agressiivne olema, seega tegutseda tuleb kohe”. Ta muutus nii tõsiseks, et pikka juttu enam polnudki. Astusin kabineti uksest välja ja pidin minema arvet maksma, aga ma ei suutnud. Läksin hoopis garderoobi, kukkusin istukile maha ja nutsin nii, et õhk sai otsa. Administraator tõi mulle rahustuseks suhkruvett. Nii ma seal siis istusin: suutmatu reageerima, käed värisesid, paanikahoo äärel.
Ma ei teadnud, mida edasi teha. Ma ei rääkinud esialgu mitte kellelegi, isegi mitte oma abikaasale. Ma isegi ei teadnud, kuidas seda teha. Otsustasin siis, et hakkan esmalt vaeva nägema sellega, et leida omale kiiremas korras arst. Kui olin kuidagi suutnud sealt kliinikust koju sõita, võtsin ennast kokku ja kirjutasin ühele heale peretuttavast arstile, kes oli mind lapsest saati ravinud. Õnneks sain biopsiaks aja juba paari päeva jooksul.”
Hoolimata sellest, kui palju oli ühiskond ja ka Carolin ise endale sisendanud, et ta on sellisteks haigusteks veel ilmselgelt liiga noor, sai Carolini diagnoos siiski kinnituse naistepäeval, 8.märtsil 2023. aastal. Ta oli siis kõigest 34-aastane. Rinnas elutseva pahalase suurus oli 11x9 cm ehk tegu oli juba kolmanda staadiumiga. Märtsi lõpus algas keemiaravi.
Raviteekond
“Kõige esimesena rääkisin diagnoosist oma parimale sõbrannale. Helistasingi talle kohe samal (naiste)päeval. Pärast võtsin ette oma perekonna. Istusime abikaasaga kahekesi laua taga ja lihtsalt ütlesin selle välja. Ta hakkas nutma. Lastega oli aga tegelikult kõige lihtsam. Mul olid tol ajal kodus lapsed vanuses 2, 7 ja 10. Vahetult enne esimest keemiat ütlesin suurematele, et emmel on nüüd selline tervislik seisund, et olen natuke haige ja mul võib-olla tulevad varsti juuksed ära. Lapsed seepeale: “Aa, et juuksed tulevad ära? Okei, lähme mängime PlayStationit.” Ilmselt oli see tegelikult isegi hea, et nad olid liiga noored, et aru saada. Küll aga vähemalt alguses käisin ma nende ees alati parukaga, sest ei tahtnud šokki tekitada.
Kui olin sellel teekonnal olnud 3 kuud, saanud 5 korda keemiaravi ja kogenud hulganisti ebameeldivaid kõrvalmõjusid, otsustasin, et jagan oma teekonda eraldi instagramikontol @rinnavahk.minuteekond. Alustasin selle kontoga lootuses, et saan kellegile abiks olla. Tänaseks on sellest kasvanud omamoodi armas ja toetav kogukond. Kurb asi on see, et tegelikult noori vähidiagnoosiga naisi on metsikult. Julgen öelda, et minu konto jälgijate seas on juba vähemalt 100 diagnoosiga noort, kes mulle kirjutanud on. Seega, kindlasti tuleks ära lõpetada kõik jutud stiilis “Sa oled nii ilus ja noor, ei ole Sul mingit vähki.” Inimeste muredesse, olgu nad siis noored või vanad, tuleb suhtuda täie tõsidusega.
Carolin naiselikult säramas meie Mara kollektsiooni laia pitsiga tugikaartega rinnahoidjas.
''Julgen öelda, et minu konto jälgijate seas on juba vähemalt 100 vähidiagnoosiga noort, kes mulle kirjutanud on.''
Abikaasa oli kogu teekonnal minu suur tugi. Kui ta kodus oli, siis tegi kõik asjad - sõidutas lapsi, käis toidupoes, tegi kõik söögid, koristas. Sellist asja ei olnud kordagi, et ma pidin midagi ütlema. Kõik oli korraldatud. Aga tema puhul ma nägin ka seda, et ta oli väga jõuetu, kui mul näiteks keemiapäevad olid. Peale igat keemiaravi kestab selle mõju nädal kuni 10 päeva. Need on päevad täis iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, voodis lamamist. Need kõrvalmõjud on nii rasked, et ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Kõige parem kirjeldus oleks vist see, et Sa oled lihtsalt üks tühi kest ning keha sees ja väljas ei ole rohkem mitte midagi. Sa lihtsalt vegeteerid voodis, ei suuda tõusta, rääkida ega süüa. Abikaasa nägi, et mul oli raske, aga ei saanud aru, mis tegema peab või kuidas mind toetada. Kas olla minuga koos või jätta mind üksi? Tõenäoliselt oleksin ise täpselt sama abitu, kui oleksin olnud oma mehe asemel ja näinud oma naist sellisena. Aga ta tegi kõik, mis oskas, ja sellest oli nii palju abi. Ma ei pidanud kordagi muretsema, et mida lapsed teevad või kas toit on olemas.
Enesekindlus
“Välimus ei ole kõige tähtsam, aga me oleme siiski naised ja see on meie jaoks suur asi. Ma absoluutselt ei põdenud, et mul rind ära lõigatakse. Ma võtsin seda kui midagi positiivset ja vajalikku: need rinnad on oma täisväärtusliku töö ära teinud - imetanud kolme last, kõiki vähemalt aasta. Ma olin ja olen selle eest tänulik. Ma ei olnud kurb. Kui tõesti on aeg sel rinnal minna, siis nii on. Pealegi ma teadsin, et rind saab peagi ilusaks tagasi taastatud. Aga kui öeldi, et juuksed kukuvad ära kahe nädala jooksul peale esimest keemiat, siis ma pidin küll endaga psühholoogiliselt tööd tegema. Just juuste kadumine panigi enesekindlusele kõige suurema põntsu ja sellepärast sai ka pisaraid valatud. Olin hästi palju vaeva näinud ja kasvatanud omale ilusad, terved ja pikad juuksed. Ma usun, et see on iga naise jaoks suur asi. Üritasin seda enda jaoks kuidagi lihtsamaks teha ja lõikasin juuksed järk-järgult lühemaks, et natukenegi kohaneda ees seisva suure muutusega. Tahes-tahtmata tulid pähe mõtted ja küsimused, et aga huvitav, mida mu mees minust nüüd arvab? Ta näeb ju nüüd kodus lihtsalt ühte kesta, kellel pole karvu, kellel on raske, ja kes tegelikult ju mitte üheski mõttes pole enam atraktiivne. Nagu tulnukas, olgem ausad. Neid mõtteid oli küll ja veel.
Aga mis teha! Tõmbasin paruka pähe ja joonistasin omale kulmud. Ripsmed see-eest pidasid vastu isegi lausa 7 keemiat. Paruka muretsesin omale juba enne esimest keemiaravi. Läksime parukapoodi koos hea sõbrannaga ja meil oli seal tegelikult väga lõbus! Palju sai naerda, olime hästi positiivsed. Peab tõdema, et parukad on hirmkallid. Mina valisin omale odavamate seast kõige ilusama välja ja see oli juba nii 600-700 euro ringis. Ainult üks parukas! Järgmine hind oli juba 1400.. Me kõik tahame ju tunda ennast kenana ja kui parukapoes on parukas liiga kallis, siis mina soovitan surfata ka suvalistes netipoodides. Ühe oma lemmiku paruka leidsin hiljem näiteks hoopis Marketplace’st 15 euroga!
Pean ütlema, et BonBon’i fotoshoodile eelnenud pesuproov mõjus minu enesekindlusele küll hästi. See aitab! Mind aitab suuresti ka see, kui ma näen modelle, kes ei ole ainult XS-suuruses. Need naised on nii seksikad ja enesekindlad, et ainult rõõm vaadata. Nad on ju kõik nii ilusad. Miks siis mina nii ebakindel olen ja üleliia muretsen? Olen ju ka tegelikult täiesti normaalne Eesti naine. Ma ei teagi, mis nõu siin täpsemalt anda. Tundub nagu lihtlabane öelda, et kui oled oma kehas ebakindel, siis mine pesupoodi pesu proovima, aga samas why not. Mina käisin ja mul hakkas parem. Fotoshoot seksikas pesus annab ka kindlasti mingi osa enesekindlusest tagasi. Aga see, kui diagnoosi ajal enesekindlusega probleemid tekivad, on ausalt öeldes täiesti normaalne - keskendud ju eelkõige terveks saamisele. Lihtsalt vahepeal tuleta endale meelde, et igasugune ilu annab naisele jõudu.”
Carolin kannab Blossomforth tugikaartega rinnahoidjat
''Lihtsalt vahepeal tuleta endale meelde, et igasugune ilu annab naisele jõudu.” - Carolin enne fotosessiooni pesu proovimise kogemusest
Must auk
“Üks vaimse tervise sõnum, mida ma tahaks edasi anda kõigile neile, kel see keeruline teekond veel ees: Proovi nii, et Sa ei jää sinna voodisse. Sest kui Sa sinna voodisse jääd, siis Sa sinna voodisse tahadki jääda. Proovi ükskõik kuidas - mine kasvõi viieks minutiks õue muru peale. Proovi korraks kellegagi suhelda. Sa ei taha! Aga peab.
Tööd ma ei jätnud. Olin kuulnud, et kui lõpetada ära töö tegemine ja kui samal ajal tehakse niigi ka kõik muud asjad Su eest ära, siis on oht sattuda sellisesse auku, kust enam välja tulla ei tahagi. Töö on ideaalne võimalus hoida ennast tegevuses ja saada mõtted eemale. Ma pean tööl tihti nii paljude inimestega suhtlema ja erinevaid muresid lahendama, et mul läks vahepeal meelest ära, et mul on paha olla. Mulle õnneks võimaldati sellised tingimused, et sain mugavalt kodust teha. Muidugi ei ole see igal ametikohal mõeldav, aga kui on, siis hoia sellest kinni. Minu tööpäevad nägidki välja sellised, et istusin voodis, arvuti süles ja muudkui trükkisin ja helistasin. Kui oli väga halb, siis otseloomulikult ei trükkinud ja ei helistanud. Omast kogemusest ütlen, et elu võimalikult “normaalsena” hoidmine aitab väga palju.”
Ka sõbrannadega planeeritud Pariisi reis ei jäänud haiguse tõttu ära. “Eelmisel aastal olime plaani võtnud reisi, kus saaksime vahelduseks lihtsalt olla ja puhata. Pärast diagnoosi oli aga reis korduvalt kahtluse all. Kas keemia aeg klapib? Kas arstid lubavad? Kas saan töölt ära ja ega mul reisil halb ei hakka? Arutasin olukorda mitme arstiga. Hirm, et minuga võib reisil midagi juhtuda, oli suur. Lõpuks sai kõik ikkagi klappima pandud ning ka arstid olid ühel nõul, et reis võib mulle hoopis head teha ja mõtted eemale viia. Haarasin siis kaasa oma kaks parukat, kaks pearätti ja läksime! See oli aga hoopis teistmoodi puhkus - olin rohkem kohal, hingasin rohkem, nautisin rohkem ja tundsin rõõmu kõigest, mida nägin.”
Tugev tahtejõud ja positiivsus olid terve ravi vältel Carolinile justkui sisse kodeeritud. Esimene ja viimane vaimne kokkuvarisemine toimuski siis, kui erakliinikus esimest korda halva uudise sai. Seda ootamatum oli Carolini jaoks selle aasta algus, kui ravi oli juba põhimõtteliselt läbi. “Ma ärkasin ühel hommikul üles ja nagu nipsust olin täiesti augus. Ma ei saanud aru, miks ma ikkagi elus olen. Mida ma nüüd siis selle eluga peale hakkan? Hakkasid tulema sellised hästi totrad küsimused iseendale. Kas tegelikult elu tahtis mind siit ära saata? Ja kas ainult ravi päästiski mind? Või kõik on praegu ikkagi nii nagu peab olema: ma olen nüüd tervenenud ja peangi õnnelikult edasi elama? Milleks see kõik vajalik oli? Miks ma ikkagi ellu jäin? Mis nüüd saab? Hakkasin siis arstidega suhtlema. Käisin ka psühholoogi juures. Kurtsin keemiat läbi viinud arstile, et mul on unehäired, täielik masendus, stress ja ma ei saa aru, miks. Kas mul on depressioon? Pingelangus? Saingi siis antidepressandid ja hakkasin neid võtma.
Hiljem selgus, et selline nähtus olevat tavapärane ja tegelikult öeldi mulle juba alguses, et ravi lõpus võib tulla mõõn. Mind ajas nii tigedaks, et ma ei suutnud olla rõõmus ja õnnelik, sest tegelikult olen ma ju nii positiivne inimene. Just nüüd, kui loogiliselt võttes oleks aeg õnnelik olla - haigus ju seljatatud ja kõik on hästi. Aga ei miskit! Ei tahtnud voodistki tõusta. Irooniline on veel see, et keemiaravi ajal mõtlesin ma ainult sellest, kuidas saaks ruttu püsti ja tegutsema..
Antidepressantide abiga hakkasin tundma uuesti mingisugust elujaatavust. Võtsin neid kuni selle aasta suve keskpaigani. Samamoodi unerohuga. Aga ma täna veel ei hõiska. Lõpetasin antidepressandid ära, sest tundsin, et vana mina on tagasi - rõõmus ja õnnelik. Ütlesin veel endale ka, et see periood ei pruukinud olla piisav, ja ei tohiks olla pettunud, kui peaks olema vajalik rohtudega jätkata. Ma pean endale ikkagi teadvustama, et olen läbi teinud midagi erakorralist ja ebanormaalset - diagnoos, keemiad, erinevad ravid. Kui inimene satub peale seda kõike musta auku, siis ma täna ütlen küll, et see on ainult normaalne. See ei ole mingi üks mõte või üks tunne, mida inimene siis läbi elab. See on 100 mõtet, tunnet ja emotsiooni - miks, kus, kuidas, kellega, mida edasi? Miks see tuli? Miks see oli? Kas ma jään nüüd terveks või see tuleb uuesti? Ma tahan inimestele öelda, et kui tuleb see nii öelda auk, kus ei taha enam voodistki tõusta, siis tuleb enda nimel ikkagi edasi võidelda. Kõik on mööduv, aga see on mööduv ainult siis, kui Sa sellega tegeled. Leia enda jaoks uuesti elu mõte või sea mingi eesmärk - olgu see seotud siis töö, laste, hobide või millega iganes. Ja kui see elumõte tuleb tänu antidepressantidele, siis nii ongi. Ei tohi mõelda, et mulle ravimid ei meeldi ja mina neid ei võta. Keemiaravi ju ometi päästis Sind!
Mina ise käin täna lisaks erinevates teraapiates, sealhulgas vabastavates hingamis- ja helirännakutel. Muusikalised helid on minu jaoks nii ilusad ja võimsad - see õnnetunne, mida seal kogen, on lihtsalt nii imeline ja tekitab omakorda tunde, et olen täiesti võimeline jälle elama! Ma tahan öelda, et tehke, mis iganes aitab. Võimalusi on piiritult!”
Carolin Blossomforth pesukomplektis
“Ma ärkasin ühel hommikul üles ja nagu nipsust olin täiesti augus. Ma ei saanud aru, miks ma ikkagi elus olen.''
Tagantjärele tarkus
Enne diagnoosi saamist polnud Carolin oma elu jooksul kordagi kontrollis käinud ja isegi mitte selle peale mõelnud. “Sest mind see ju ei puuduta!?” Tema perekonnas polnud ka kunagi rinnavähki esinenud. Sellegipoolest polnud rinnavähk Carolini lähiringis üldse mitte võõras nähtus. Nimelt enne teda võitlesid sama haigusega ka kaks lähedasemat sõbrannat. Täna heidab Carolin endale nii mõndagi ette. “Kuidas küll sõbrannade läbikogetu mind üles ei äratanud? Et hallo, Carolin, äkki käid ka kontrollis ära? Ma nägin ju kõrvalt, mida see kõik tähendab. Nägin, kuidas agressiivset rinnavähki põdenud sõbranna ei tulnud keemiaravi ajal voodist väljagi, vaevu suutis vetsus ära käia. Pigem vist kuskil kuklas mõtlesin, et kui suur see tõenäosus ikka on, et meie punti lisandub ka kolmas rinnavähi diagnoos. Nüüd kahetsen - oleks ma varem kontrollis käinud, siis äkki poleks pidanud sellist teekonda läbi tegema? Mõni aeg tagasi rääkisin ühe töökaaslasega, kes käis kontrollis just tänu minule. Tänu sellele kõigele, mida minu pealt nägi. Aga täpselt samamoodi ei olnud ta siiani kordagi mõelnud, et teda võiks selline asi puudutada. Tõde on täna natuke teine."
Carolin ütleb, et tema haigus muutis mitte ainult teda vaid ka lähedasi tema ümber. “Olen tähele pannud, et päris paljud on muutnud oma mingeid tõdesid ja vaateid. Väärtushinnangud on muutunud! Kasvõi näiteks minu väga töökas abikaasa on aru saanud, et ole vaja kogu aeg nii palju tööd teha. Muidu lapsed kasvavad suureks, nii et ei pane tähelegi. Me tegelikult kumbki ei ole osanud aeg-ajalt niisama molutada. Nüüd tahakski vahepeal seda aega, kus istume lihtsalt koos diivanil ja vaatame telekat. Nii lihtne asi tegelikult, aga millegipärast me polnud seda aastaid teinud. Mina tundsin alati süütunnet, kui ma midagi kasulikku ei tee. Diivanil istumine oli nagu mingi patt. Oleme täna kokku leppinud, et rohkem peab olema kvaliteetaega nii üksteise kui ka lastega ning natuke vähem töörügamist. Samuti toitume tervislikumalt ja teeme rohkem trenni.”
Carolin kannab Echo kollektsiooni öösärki ja kimonot
"Naised, palun kontrollige ennast ka siis, kui kõik tundub hästi olevat!"
Iseenda kontrollimise ABC
Soovitatav on rindu kontrollida kord kuus ning parim aeg selleks on peale menstruatsiooni, kui rinnad on pehmemad.
Naistele, kes elavad väikestes linnades ja maakohtades, kus erialaarste ei ole, pakub Vähiliidu ringi sõitev mammograafiabuss võimalust kontrollida rindade tervist mugavalt oma kodukoha lähedal. Näiteks oktoobri teises pooles on buss liikvel Raplamaal:
Mammograafiabussi sõidugraafikut näed SIIT. Ära jäta võimalust kasutamata!
Ostes ajavahemikul 15.10-20.10 rinnamärgi "Roosa lint" (2€), on Sulle kogu meie täishinnaga kaubavalik -25%*
Rinnamärki ‘’Roosa lint’’ on kogu oktoobrikuu jooksul võimalus endale soetada meie e-poes ja esindusbutiikides ning seeläbi toetada Eesti Vähiliitu uue mammograafi ostmisel.
*Kampaania alla ei lähe kollektsioon ‘Simple Softs’. Soodustuse saamiseks e-poes lisa ostukorvi toode ‘’Roosa lint’’ ja hinnad muutuvad automaatselt.
Eesti Vähiliidu prioriteediks on rinnavähi ennetamine ja varajane avastamine, sest rinnavähki haigestumine on Eesti naiste seas esikohal.
Kogu roosa lindi müügitulu annetatakse Eesti Vähiliidule uue mammograafi soetamiseks, et rinnavähi sõeluuringud saaksid efektiivselt jätkuda. Eesti Vähiliit koostöös BonBon Lingeriega on südamest tänulikud iga toetuse eest, sest ainult üheskoos saame tagada rinnavähi varajase avastamise ja muuta Eesti tervemaks!
Fotograaf: Sasha Khokh
BonBon Lingerie
