Kõik, mida peaksid teadma rinnavähist ja ühe noore naise ilustamata lugu sellega võitlusest

Oktoober on rinnavähi teadvustamise kuu. Selle puhul kutsume Sind võtma oma elust 20 minutit, et viia end kurssi kõige olulisemaga - oma elu hoidmisega. Tervise Arengu Instituudi vähiregistri andmetel on rinnavähk Eestis naistel kõige sagedamini diagnoositav vähk, moodustades viiendiku kõigist uutest vähijuhtudest. Surmapõhjuselt on rinnavähk naiste seas teisel kohal, jäädes alla vaid käär- ja pärasoole vähile. Kuigi rinnavähi suremus on aastatega langenud, on haigestunute arv aasta-aastalt suurenenud, puudutades 2020. aastal kokku 783 esmashaigestunut. Rinnavähk on kõikjal meie ümber, mõjutades igas vanuses naisi, kas otseselt või kaudselt läbi lähedase. Oleme kokku koondanud kõik olulise, mida iga naine peaks teadma rinnanäärmekasvaja kohta, et hoida iseenda ja oma lähedaste tervist. Lisaks avab meile oma ausat, ilma filtrita lugu rinnavähi ellujääja ja meikar Merili Reinlo (30), olles näiteks sellest, kuidas rinnavähk võib tulla meie ellu kõige ootamatul hetkel ja jagades, mida saad Sina enda jaoks ära teha, et kutsumata külaline su elust sama kiiresti ka lahkuks.

 

Rinnavähki haigestumine ja selle ravi Eestis

Kaire Innos, Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor, avab Eesti statistikat toetudes vähi sõeluuringute ja vähiregistri andmetele: “Rinnavähi haigestumus on pikaajalises tõusutrendis ja see puudutab rohkem vanemaid vanuserühmi. Rinnavähisuremus on aga langenud juba alates 1990. aastate teisest poolest kõigis vanuserühmades, välja arvatud 70-aastaste ja vanemate naiste seas.
 
Viimastel aastatel on toimunud olulised muudatused kõigis vähi sõeluuringuprogrammides – sõeluuringutele on alates 2021. aastast oodatud ka ravikindlustamata inimesed ning lisaks tavapärastele e-kirjadele ja tavakirjadele on võetud kasutusele SMS-kutsed ja -meeldetuletused, mis aitavad vajaliku info viia rohkemate inimesteni. Muutused on toonud ka tulemusi – vähi sõeluuringute registri andmetel osales 2022. aastal rinnavähi sõeluuringul 63% kutsutud naistest. Soovitatav tase on siiski 70%. Rinnavähki diagnoositakse üldjoontes järjest rohkem varases staadiumis, erandiks oli paraku 2020. aasta, kui toimus väike tagasilöök COVID-19 pandeemia tõttu.


Kui võrdleme, kui kaua Eesti patsiendid pärast diagnoosi elavad võrreldes Põhjamaadega, siis rinnavähi elulemuses on meil mõõdukas mahajäämus, mis on seotud hilisema avastamisega. Rinnavähi ravi on Põhjamaadega samal tasemel.”

 

Mida me teame ja mida me ei tea rinnavähist?

Tallinna Regionaalhaigla onkoloog Riina Kütner võtab meile teadaoleva kokku: ”Rinnavähi esinemist mõjutavad paljud hormonaalsed tegurid, mida naine ise mõjutada ei saa. Teame, et igas meie kehas tekib elu jooksul pidevalt nn valesid rakke, mis ei vasta oma konkreetse organi teiste rakkude ehitusele ehk siis organismis tekib „praaktoodangut“. Enamuses organismides sunnitakse sellised rakud kaduma, seda nimetatakse programmeeritud rakusurmaks. Mõnes organismis on juba geneetiliselt kaasa antud sund neid rakke ühes või teises organis tekitada rohkem kui tavapäraselt ehk siis esinevad kõrget vähiriski põhjustavad iduliini mutatsioonid. Rinnavähi puhul on nendeks ammu teadaolevalt näiteks BRCA1 ja BRCA2 mutatsioonid, aga ka PALB2, BRAD1, CHECK2 jpt. Selliseid geene nimetatakse onkogeenideks. Siiski selliselt tekkivaid rinnavähke on kõigist ainult 6-7%. On veel ka teine - mittepärilik, vaid perekondlik tekkerisk - kui peres on emal, tädil, vanaemal ja/või vanaisal või onudel olnud rinna-, munasarja- või eesnäärmevähk. Antud juhul, isegi kui geenimutatsioone ei avastata, on sellise pere järglastel ikkagi vaja ennast kontrollida varem kui teistel. Samas võib olla puudulik ka süsteem, mis sunnib valesti arenenud rakke surema, need jäävad alles ja muutuvad edasi ning paljunevad.
 
Kindlasti ei tea me kaasasündinud eeldustest kõike, enamus elu jooksul rakkudes tekkivatest muutustest on siiski põhjustatud kas eluviisist või välisteguritest. Näiteks kuna rinnanäärme kude küpseb lõplikult alles esimese sünnituse ajaks, on ta senini vastuvõtlik välisteguritele. Seetõttu leiti juba keskajal, et nunnakloostri nunnadel oli rinnavähki rohkem, kuna neil enamasti sünnitusi ei olnud. Ka hilist esmassünnitust on peetud rinnavähi riski tõstvaks. Kuni 70% rinnavähkidest on östrogeenist sõltuvad, st östrogeenretseptor-positiivsed. Seetõttu mida pikemalt on rinnanääre selle hormooni meelevallas (varane menses, hiline menopaus ja selle pikendamine hormoonasendusraviga), on samuti rinnavähi tekke kohalt ebasoodne. Östrogeeni toodetakse ka rasvkoes, mistõttu kaalutõus menopausis (enamasti kuni 10 kg) on samuti soosiv tegur. Ka regulaarne liigne alkoholitarbimine ja väheliikuv eluviis on uuringute andmeil oluliseks riskifaktoriks.
 
On siiski ka kaks agressiivsemat vähivormi, mille ravis viimasel ajal on tehtud väga suuri edusamme mitmete konkreetsele vähirakuvormile sihitud ravimi ehk sihtmärkravimi näol. Neid ravimeid kombineeritakse rakumürkidega ja tehakse seda ka eriti kavalal moel seda vähirakku sisse viies. Vähirakud on siiski eriti osavad ka rakumürkidest „kõrvalepõiklemisel“ – nad suudavad enda suunas arendada uusi veresooni, et enda suurt ja kiiresti paljunevat kolooniat toita ning rakumürkide põhjustatud kahjusid parandada. Seetõttu ongi osad kasvajad eriti tundetud igasugusele ravile ehk nad on ravimresistentsed. Õnneks pole selliseid vorme väga palju, aga kui selline kasvaja tekib ja ta on jõudnud ennast laiali külvata, on seda väga raske lõplikult välja ravida.
 
See on ka üks põhjuseid, miks varane avastamine on niivõrd oluline. Kuna naistel alates 50. eluaastast on rinnakude juba veidi paremini läbi valgustatav võrreldes noortega, on neile kindlasti soovitav käia iga 2 aasta järel mammograafial. Nooremate naiste puhul on mammograafia samuti võimalik, kuid eriti tiheda rinnakoe juures on radioloogidel vahel raske täie kindlusega välistada kasvajalisi muutusi. Ultraheliuuring on abiuuringuks, mis siiski väga väikesi kasvajakoldeid leida ei võimalda. Kõrge vähiriski korral (kui geeniuuringul on tuvastatud mutatsioon) tuleks uuringuid alustada 25.–30. eluaastast ning käia arsti juures ja uuringutel 2 korda aastas. Neile tehakse kord mammograafia ja kord rindade magnetuuring.
 
Võimalik on ka riski taandav rinnakoe eemaldamine kohese taastusega. Selle meetodi puhul on oluline naise enda soov. Agressiivsemad vähivormid nõuavad tavaliselt lisaks kirurgilisele ravile ja rinda säilitava operatsiooni korral kiiritusravile veel ka tsütostaatilist +/- sihtmärkravi, kas enne operatsiooni või lisaks veel ka pärast seda. Tahan rõhutada, et kellelegi ei tehta ravi enne, kui diagnoos on lõplikult kinnitatud koeuuringul, mis võimaldab meil selgitada, millise vähivormiga on tegu, kui suur ja levinud see on ja milline on konkreetselt sellele patsiendile sobilik ravi.”

 

Merili Reinlo: Minu lugu võitlusest rinnavähiga

“Minu rinnavähi teekond algas 2022. aasta juulikuus Beach Grindi muusikafestivalil. Kui ärkasin festivali teisel hommikul üles ja rinna pealt sügades tundsin, et sõrmede alla jäi suur-suur tükk, mis oli sinna tekkinud justkui üleöö. Lisaks olin kohutavalt haige, sest Beach Grindi esimene päev oli olnud tohutult sajune ja mul ei olnud väga palju riideid seljas. Festivali järgmisele päevale ma enam ei läinud, vaid sellele järgneval uuel nädalal helistasin esmaspäeval Tartu rinnakabinetti, et saada vastuvõtule aega kontrollimaks, mis minuga toimub ja mis tükk see selline on.
 
Kui ämmaemand katsumise käigus mu rindasid kontrollis, ütlesin kohe otse välja, et kas see on nüüd rinnavähk. Mu sisetunne kuidagi juba karjus seda sees. Too hetk ta vastas mulle, et rinnavähk see kohe kindlasti olla ei saa, sest rinnavähk ei ole nii piiritletud. Kasvajad on tavaliselt säbrulised ja ebaproportsionaalsed, tükk minu sees oli aga 4 cm diameetriga pall. Siiski kirjutati mulle välja saatekiri ultrahelisse, et moodustis põhjalikumalt üle vaadata. Ämmaemanda esialgne diagnoos mulle oligi, et tegu on abstsessiga, mis on selline põletikuline kolle, kust oleks vaja põletikuline vedelik tükist välja tõmmata ja seejärel peaks see ise ära paranema. Kuna ma pidin paari päeva pärast ka kohe merele tööle minema, siis sain soovituse EMO-s käia, et saada kõige kiiremini abi. Läksime Võru EMO-sse, kust sain naistearstile aja ülejärgmiseks päevaks, kes saatis mu ultrahelisse. Ultraheliga vaadati mind üle ja arvati samuti, et tegu on ilmselt abstsessi või tsüstiga, mida oleks vaja punkteerida. Ja seejärel seal samas kabinetis kirurg seda ka punkteeris, sain nädalaks haiguslehe ja antibiootikumikuuri ning öeldi, et nüüd peaks korda saama. Mida aga ei juhtunud, oli korda saamine.
 
Nädalad möödusid ja tükk mu sees aina suurenes ja suurenes, kuni see täitus jälle vedelikuga ja oli juba nüüdseks ka kergelt valus. Pöördusin tagasi Võrru, samal ajal hoides ühendust Tartu rinnakabinetiga. Võrus otsustati tookord, et kuna nõelaga punkteerimist juba prooviti, siis nüüd pannakse dreen sisse, mis aitaks vedelikul ise pidevalt väljuda. Mis küll juhtus dreeni sissepanemisega, oli see, et samal päeval tekkis mul väga kõrge palavik, rind läks paiste ja hästi punaseks. Kui varem oli mul seal lihtsalt tükk ja naha värvuses ei olnud muutusi ega ta ei valutanud, siis nüüd peale dreeni panekut läks see vihaseks. Minu järgmised 10 päeva koosnesid kirurgi vastuvõttudest, ultrahelidest, vereproovidest ja kompuutris käimisest, kuid midagi halba otseselt ei leitud, kuni oligi aeg dreen välja võtta. Sain uue antibiootikumikuuri ja öeldi, et nüüd peaks kindlasti tagasi tõmbama. Mida jälle ei juhtunud, oli paranemine.
 
Ja nii ma meeleheitlikult läksin jälle tagasi Võrru, kus mind vaadati mitmendat korda ultraheliga üle ilma uute avastuseta. Võru arstid olid täiesti nõutud ning nende käed minu juhtumi osas seotud. Naistearst suunas mind tagasi Tartu rinnakabinetti, sest kui keegi oskab mind minu rinnamurega aidata ja probleemi sügavamalt uurida, saavad need olla vaid sealsed spetsialistid. Sest isegi kui ükski ultraheli ega vereproov midagi tõsist ei tuvastanud, olin ma ikkagi haige ja mu rind ei olnud ära paranenud. Kirjutasin taaskord ämmaemandale ja sain lõpuks ometi mammograafiasse aja. Juba samal päeval, kui ma mammograafiast koju sõitsin, helistas mulle mammoloog ja ütles, et ta midagi halba otseselt ei näe, aga kuna moodustis ei ole 3 kuu jooksul ära paranenud, siis ma saadan su ikkagi uuesti ultrahelisse, et võtta biopsia ja seekord Tartusse. Biopsia tulemustega läks 3 nädalat. Selleks ajaks oli kätte jõudnud septembrikuu. Kuna olin kulutanud juba nädalaid erinevate arstide vahelt käimisele ja uuringutele ning mulle oldi pidevalt kinnitatud, et midagi halba ei nähta, siis biopsiat minema tehes tundsin juba suuremat enesekindlust. Mõistsin, et midagi on minuga küll viga, aga ma saan kindlasti abi.
 
7. oktoober 2022 varises minu maailm täielikult kokku. Ma istusin üksi kodus ja mul tuli järsku meelde, et biopsia tulemused peaksid nüüd olemas olema digiloos. Logisin sisse digilukku ja mulle vaatas vastu minu diagnoos. Esmapilgul ma oma diagnoosi tõlgendada ei osanud, mistõttu asusin kiiresti guugeldama tulemuste meditsiinilisi termineid. Lugesin “halvaloomuline kasvaja” ja varisesin seal samas põrandal kokku. Ma olin täielikus šokis, ma hakkasin nutma ja helistasin emale. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis oli: “See ei ole võimalik, see ei juhtu ju minuga siin ja praegu. See on vale. See peab olema kellegi teise diagnoos.” Tuli ikkagi välja, et tegemist oli minu diagnoosiga. Võtsin kiiresti ühendust rinnakabineti ämmaemandaga, kes helistas mulle tagasi ja kinnitas mulle, et jah Merili, tundub, et asjad on nüüd sedasi, et meil oleks vaja sind saada kiiresti onkoloogi vastuvõtule.

 Esimene saadaolev onkoloogi aeg oli 3 nädala pärast. Inimesed surevad vähki mõne kuuga ja mina sain aja 3 nädala pärast, kas kujutate ette? Jällegi soovitati mul minna EMO-sse, sest olukord oli nii tõsine, et ma ei saanud enam magada, rind oli paistes ja põletikus, see oli nii valus, et seda ei saanud isegi puudutada, see oli tulipunane. See nägi õudne välja. Selleks hetkeks sõin juba valuvaigisteid, sest niimoodi elada oli tõeline piin. Kui nad EMO-s näevad, et asi on nii tõsine, siis nad kindlasti leiavad mulle kiirkorras selle võimaluse ja aja. Kuid juhtus vastupidine ja minuga käituti EMO-s hoopis halvasti. Sinna jõudes olin ma endast nii väljas, meeleheitel ja lootusrikas ning selle peale kehitati vaid õlgu ja paluti nutmine lõpetada, sest nüüd on aeg ennast kokku võtta. Andke andeks, ma täna just üksi paar tundi tagasi lugesin digiloost, et mul on kasvaja. Ma tõesti ei suuda ennast praegu kokku võtta. Aega mulle ei leitud ja mind saadeti koju tagasi. Mul ei olnud enam kuhugi rohkem pöörduda, seega kirjutasin kodus koos emaga läbi pisarate uuesti rinnakabineti ämmaemandale oma kogemusest. Olin juba igasuguse lootuse kaotamas, kuni ämmaemand helistas mulle ülejärgmisel päeval ja ütles: “Merili pane nüüd riidesse, doktor Lehtsaar võtab sind vastu, ta lihtsalt võtab su vahele.”
 
Ma olin nii ärev, kuid samal ajal valitses mind ääretu rõõm. Lõpuks ometi saan ma teada, mis minuga täpselt toimub, mis staadium mul on, kas mul on kuskil siirdeid, kas ma jään elama, kas ma suren ära. Kui ma onkoloogi kabinetti jõudsin, oli doktor Lehtsaarel juba minu haiguslugu ees. Rääkisin talle ära kõik, mida olin pidanud 3 kuu jooksul läbi elama ja samal ajal nägin, kuidas ta näoilme muutus. Ta ütles mulle otse ja ausalt, et tegu on ühe väga halva ja agressiivse tegelasega ja meil ei ole enam aega kaotada. Ja siis ta ütleski mulle, et ma kutsun nüüd siia kabinetti ühe väga pädeva onkoloogi, kes on spetsialiseerunud just noortele ja temast saab minu raviarst – doktor Kallak. Koos määrati mulle ravikabinetis ära kolmas staadium. Kasvaja oli nüüd 8 cm diameetriga ehk see oli vaid kolme kuuga kahekordistunud.
 
Mult küsiti, kas mul on lapsi või kas ma tahan neid kunagi saada. Ütlesin, et mul ei ole lapsi, ma ei olnud selle peale isegi nii kunagi varem mõelnud, aga muidugi oleks tore kunagi emaks saada. Mulle pakuti varianti munarakud külmutada, sest keemiaravi on väga intensiivne ja selle tagajärjel ei pruugi enam kunagi lapsi saada. See oleks aga ravi alguse edasi lükanud paari nädala võrra. Seisin keerulise valiku ees ning pidin otsustama kohe. Sellel hetkel tuligi mul väga kiire otsus - ütlesin kõva häälega arstidele välja, et suva, hakkame lihtsalt raviga pihta ja ma ei muretse nende asjade pärast, mida mul ei ole, vaid ma elan siin nüüd ja praegu. Nüüd on aeg hakata võitlema iseenda elu eest, sest see on praegu kõige olulisem. Minu ravi algas täpselt nädala pärast, 14. oktoobril.
 
Kuid, kuidas ikkagi sai siis lõpuks tekkida mulle rinda tükk üleöö? Miks ma ütlen, et mul tekkis see tükk sinna üleöö, on see, et eelmisel õhtul seda tükki seal ei olnud. Kuna kandsin festivali alguse eel endale isepruunistajat peale, oleks nii suur tükk mulle kindlasti käe alla jäänud. Doktor Lehtsaar arvab, et kasvaja oli rinna sees mul juba aastaid elutsenud ning see lõi ennast välja koos minu saatusliku Beach Grindil haigestumisega. Jumal tänud, et lõi, sest kes teab, kas oleksin muidu täna siin.”

 

 

Merili Reinlo pärast rinnaeemaldusoperatsiooni. Allikas: Erakogu

 

 

Uue minapildiga aktsepteerimise ilu ja valu

“Mulle määrati 4x4 keemiaravi, mis tähendab, et esimesed 3 kuud ma käisin iga nädal keemiaravi saamas. Olid pikad keemiaravid ja olid lühikesed, kokku 12 keemiaravi ja sinna juurde määrati ka immuunravi, mida sain samuti iga 3 nädala tagant. Keemiaravi eesmärk oli kontrolli alla saada põletik rinnas ja sellega koos hävitada kasvaja. Doktor Lehtsaar ütles mulle kohe alguses ära, et minu rinda ei ole võimalik päästa, kuna väga suur ala on kasvajast haaratud ja kahjustada saanud. Esialgne mõte sellest oli hirmutav, aga samas mõtlesin, et mul vahet ei ole. Minu pärast võtke kasvõi mõlemad rinnad, peaasi, et ma saan terveks. See on praegu ainus asi, mis on oluline. Kui sulle öeldakse naisena, kes on veel väga noor ja kellel ei ole lapsi, et sul hakkab nüüd keemiaravi pihta, mille tõttu sul tulevad juuksed ära ja sul lõigatakse veel rind ka ära, siis see tunne ei ole meeldiv. Ja veel hirmutavam oli kuulda, et juhul kui geenitest näitab geneetilist soodumust, eemaldatakse mõlemad rinnad. Ma teadsin, mis mind ootamas on, kuid ma veel ei mõistnud seda täielikult. Ainus, mida mõistsin, oli see, et mul ei ole nüüd aega mitte milleski kahelda, vaid usaldada meditsiini ja lihtsalt hakata ühest otsast minema, hoolimata sellest, mis esteetika seal juures on. Minu jaoks ei olnud väljanägemine üldse olulisem kui see, et ma oleksin terve.


The first major change that occurred with chemotherapy was the loss of my hair. I had hair down to my breasts, and around the third week, it started falling out in huge amounts. At that point, I decided I’d had enough and told my mom: "Let's shave my head." And that’s what we did. My mom was many times more emotional than I was during the process; I just laughed out loud the whole time. My mom and I had agreed from the very beginning that there would be no pity towards me and that we would be happy about every small achievement. One might have thought that losing my long hair would make me sad, but in my overwhelming positivity, I was able to see the situation as an exciting life change. I was happy to get rid of the old and that I would grow completely new, undamaged hair once the chemotherapy was over. Because I had decided for myself that it would end one day. And I was especially happy that my body was hair-free for a while. I took it all as part of the treatment journey and watched myself as a bald person with interest, because it’s something I obviously would never do otherwise. As a makeup artist, I got to practice again what to do if you have no eyebrows at all. I took it all as a new challenge, being able to experiment with something I’d never had the chance to try and seeing myself in a completely new light.


Self-care in a vulnerable situation was extremely important for my self-confidence. My self-confidence was also boosted by the fact that my loved ones never treated me like a cancer patient, but rather behaved towards me as they always had. I am still myself, and cancer does not define who I am as a person. I also received many compliments when I was bald that I had such a beautiful head shape. Again, something I had never noticed myself, and then I started to look, too, and saw that it actually is quite beautiful. I learned to love myself from a completely new, hitherto unknown side. Self-confidence always starts from within. My self-confidence does not depend on what I look like; I know that if I am a good person, if I treat others well, if I can be in an environment that makes me happy, then that overshadows any baldness or being one-breasted. Everything in life is a matter of attitude, and it is up to you how you relate to something.


Then came the most typical side effects - constant extreme fatigue, appetite that came and went and then disappeared altogether, sensitive mucous membranes, and very painful eyes. Because of the chemotherapy, my nose was damaged the most; it bled constantly and was runny. My nails became very, very weak. But none of these broke me. Of course, I also had a moment in the first half of the treatment where I vomited uncontrollably and wanted to call an ambulance, but in the end, I managed to keep some chamomile tea down, and it didn't happen again. All these difficulties suddenly seemed trivial when I started seeing signs of improvement. I began to see the effect of the chemotherapy after the first session, when I felt the edges of the tumor mass softening. The chemotherapy was working, and I knew that everything would go exactly as it was meant to.


In the second half of the treatment, I no longer went to chemotherapy every week, but every 3 weeks. In this half of the treatment, the chemotherapy was switched to "red chemo," which was more intense than the previous one. The new medication made me feel so bad that on the first day I received the treatment, I was vomiting my soul out just a few hours later. For a week after getting the chemo, I lay in bed, weak. I had a headache, and hemorrhoids appeared as a new symptom. I was constipated and my appetite vanished. The second half of the treatment was physically and emotionally much more exhausting for me than the first, but even that didn't break me. I remember how, in the moments when I was vomiting, I assured myself inwardly: “This won’t last forever; it’s just a passing moment. You just have to get through this, keep calm, and your body knows what to do.” And that’s how it went.


When I went to my last chemotherapy session, it had worked perfectly by that point. The tumor mass kept shrinking until finally, my breasts were the same size. I received my last chemo on March 17th. A month-long break was followed by surgery on April 14th. But why was my breast removed if the chemotherapy had seemingly already destroyed the tumor? The reason is simple. In some cases, a cancer cell can survive chemotherapy. These are called dormant cells. If I hadn't received more chemo and the breast had remained, those characters could have reared their heads again at some point, and in that case, they would have been even more aggressive. Removing the breast reduced that risk. Initially, I had agreed with my attending physician, Kersti Kallak, that I did not want to have breast reconstruction surgery. During reconstruction, they would have started rebuilding it in the same operation as when they removed the breast. When I was asked before going into surgery with Dr. Lehtsaar if I was sure of my initial decision, I replied: "You know, just take the breast off, let's not do the reconstruction." Reconstruction would have involved various risks, and I wanted to lower the risk factor as much as possible—let’s just take the breast off. I knew that it is always possible to have reconstructive surgery if I want it later. Right now, my only goal was to get healthy. Because if I have my health, I can achieve absolutely anything in life, and there are no obstacles whatsoever.


Although I made that decision so confidently, I was still afraid deep down that the first moment I saw myself after the surgery without a breast might hurt me deeply. In fact, I woke up from the operation and felt only pure happiness. My first thought when I opened my eyes was that, oh my god, it’s done, I can now say that I am cancer-free. During the surgery, the breast was sent for an initial mammogram, which revealed that there was no tumor left. In addition, it went for further micro and macro-level studies to determine the success of the chemotherapy. Three weeks later, that success was confirmed by the words in my digital health record: "complete therapeutic response." I was really cancer-free. I remember how Dr. Lehtsaar, during the post-operative scar check, read the results from the digital record, turned around, and this time she had a wide smile on her face. Today, when I look in the mirror at my breast scar, I also smile, because I feel it is my war wound. It shows that I fought for my life, and it’s beautiful that the wound is there and will remain there forever. I’m not ashamed of it, and I don't feel in any way that I am less of a woman because I have one breast.


After the operation, I recovered for a month or two, and then I faced radiation therapy, totaling 25 sessions, and immunotherapy every 3 weeks. In case any cancer cells had survived after the operation, they were now destroyed by radiation therapy. At the end of the radiation, I developed burns in the collarbone area, and it was difficult for me to wear a bra with a prosthesis, but those wounds will heal as well. Out of all the side effects of chemotherapy, only two still bother me to this day: ringing in the ears and hearing loss here and there, and heartburn. By now, I have two immunotherapy sessions left, and then I’ll be on a six-month break from doctors. It is only now that I am starting to realize what I have been through. In general terms, there is only one thought in my head: right now, everything is absolutely fine, and even if my attending physician doesn't say the sentence that I am cured, I will say it very boldly myself: “I am cured.”

Merili Reinlo 2 weeks after surgery. Source: Private collection.

Where to find emotional support for coping with the illness?

“Be positively sick, because that is the only way you can help your own body so it isn't stressed and can cope with cancer treatment. Set yourself the goal of having only one target in sight. There is light at the end of the tunnel where you want to go, and on the sides, there is pitch-black darkness that you do not look at. You don't look at negativity, self-pity, and fears, but look straight to where the positivity lies.


Do not remain alone in your problem. I am very lucky to have found immense support from my loved ones, both in an emotional and material sense. From the very beginning, my family assured me that my only job right now was to fight for my health and not worry about material things. My girlfriends also cheered me on at every step; I was well taken care of, and I never felt alone during this journey. I was able to stay strong because there was so much goodness and love around me. Additionally, sharing my story publicly was therapeutic for me, because I was able to get a lot out of myself and avoid being buried under the burden. After starting treatment, I never once thought, 'Why me?' I knew it had come to me for a reason, and if it has come to me, it means I have to open my mouth. I intend to talk about it so much that it gets annoying, because someone might find help from it.


If you don't have the support of loved ones or you don't want to share your story publicly, other cancer patients who are going through something similar are actually the best way to share your story, ask questions, cry together, and laugh together. For example, at the Tartu University Hospital, there are various support groups for cancer patients. Additionally, psychological help for cancer patients and their families is free. From my own experience, I highly recommend using these opportunities boldly, even if you feel you don't need that help. It’s better to stay on track with your feelings, because the moment when you can no longer cope and collapse with your worries can come very suddenly. Remember, it is always possible to find those people by your side. Additionally, I felt strongly held and supported by my doctors and nurses. They are a very big part of every patient's treatment journey, and it is important to remember that you can always complain about your affairs to them, too.


Emotional support doesn't only have to be sought in the company of people. I remember how between those three days, from the moment I found out about the illness until I sat in the oncologist's office, there were a lot of tears and self-pity. I tirelessly planned in my head how to tell my mom how to hold my funeral and who to bequeath my things to. Those were the three darkest days of my life. During one of those nights, I had a serious panic attack, which left me unable to breathe through my sleep. At that moment, I had two kittens in foster care who came up and started purring on my back, and they purred so loudly that the resulting vibration calmed me down. I got my breathing back. Those two kittens helped me realize that now it’s time to fight and not pity myself. I will get well. I kept the foster kittens, because that night made me realize that these little creatures are the key to my healing. And I took them both, so they wouldn’t miss me as much when I was away, and I know I always have someone at home who will welcome me when I return from the hospital.


If it is at all possible, continue your normal life. Although I went on medical leave due to the nature of my work, if it is at all possible, I definitely recommend continuing to work. In addition, find those hobbies or ways of spending time that help you take your mind off things. During the treatment period, you have to maintain discipline so as not to let yourself fall into a hole. It is human to pity yourself at some moments and take time for that, but it is very important not to remain there.”

Merili Reinlo with a wig in September after recovering from the illness. Source: Private collection.

Where to find financial support if you need medication that the Health Insurance Fund does not cover?

According to oncologist Riina Kütner of the Tallinn Regional Hospital, the Health Insurance Fund currently covers the vast majority of treatment needed for breast cancer: “In Tallinn, at the Regional Hospital on Sütiste 19, 2-4 specialists dealing with breast cancer receive patients every day. For patients with primary suspected or confirmed diagnoses, three slots are booked for each consultation; during the year, we treat 560-580 new breast cancer patients at PERH. We usually start diagnostics and treatment with an appointment with a surgeon who, upon obtaining the necessary test results, refers the patient based on a council decision to either surgical treatment or the systemic treatment preceding it under the care of oncologists. In addition, there are peer counselors, a psychologist, rehabilitation specialists, and a supportive and pain management team. As an innovation, we can now determine the treatment regimen needed after surgical treatment even more precisely based on the genetic study of tumor tissue and, in case of a lower risk of recurrence, avoid cytostatic treatment. Currently, treatment with PARP inhibitors used for advanced (or possibly in follow-up care) cases of germline mutations is not yet covered.”


However, what to do if the Health Insurance Fund cannot fully compensate for cancer treatment? Toivo Tänavsuu, board member of Estonia's largest private initiative charity foundation, the Cancer Treatment Fund "Gifted Life" (Vähiravifond Kingitud Elu), answers: “The goal of the Cancer Treatment Fund 'Gifted Life' is to support those cancer patients whose treatment is not currently funded by the Health Insurance Fund. We support those in need of all ages financially by paying their medical bills, thereby gifting people the opportunity to receive the best possible science-based treatment and, through that, the hope and chance to live longer among their loved ones. Over nearly 10 years, a total of over 2,000 people aged 7-88 have received help from the foundation. During this time, we have collected over 20 million euros in donations. In addition to supporting cancer patients, the goal of the foundation is to promote charity in Estonian society. Thus, one can say that we support both the sick and the healthy—we give Estonian people the opportunity to do heartfelt good deeds. It is therapeutic.


We have had about twenty breast cancer patients each year. Mostly they are aged 40-60. Currently, for example, there is an application on the foundation's table from a 37-year-old woman who needs a medication that costs over 12,000 euros in total for the coming months. We have also published the stories of several women with breast cancer on our Facebook page or they have been discussed in the media.


A person in need submits an application in cooperation with their attending physician once it has become clear that a medication is needed that the Health Insurance Fund does not cover. The person fills out a simple application form, to which the doctor adds the medical history, a summary of examinations, a referral letter, and the price calculation of the medication. The foundation's council, which includes oncologists and hematologists from several different hospitals, approves the application if it meets the following criteria: the desired treatment is oncological, indicated, and evidence-based. As a rule, the answer comes to the person in need within about a week.””

What about alternative treatment methods?

Our heroine, Merili, also encountered the widespread promotion of alternative treatment methods during her illness period. “When we talk about natural methods like medicinal herbs, teas, or yoga, they are harmless to health, and I don't see anything wrong with consuming them. In any case, it is most important to trust medicine and discuss all possible methods with your attending physician. However, there are also uncontrolled alternative methods that are massively promoted to cancer patients on social media. When I publicly shared the start of treatment on social media, my inbox was flooded with letters offering MMS (*i.e., Miracle Mineral Supplement), i.e., a mineral food supplement, as a treatment. These letters made me seriously angry because I felt that desperate cancer patients were being attacked, who grasp at absolutely anything to keep their lives. MMS is not a method controlled or secured by medicine. MMS does not cure in any way. A typical argument with which MMS fans attack back is that chemo is also a poison. Yes, chemotherapy is also a poison, but it is controlled, it is very individual, and you are under constant supervision during treatment. However, unfortunately, sick people use MMS according to their own whim, as a result of which treatment is postponed, and as a result, a person can be dead in just a couple of months. And then people start blaming medicine for it. Therefore, I would like to urge, dear people who are fighting cancer, please do not use every bit of junk and do not trust everything you read on the internet. Going into a fight against cancer on your own is reckless towards yourself and your loved ones.”

How can I check my breasts on my own at home?

Looking back, Merili feels that if there were one thing she would have liked to know before receiving a breast cancer diagnosis, it would definitely have been how to properly check her breasts on her own. “Regular checking of your breasts should be in every woman’s routine,” she reasons firmly. But how to actually do it? Oncologist Riina Kütner of the Tallinn Regional Hospital teaches how to perform self-examination on a fixed date once a month.


“For self-examination, it is advisable to first examine the breasts in front of a mirror and pay attention to characteristic symptoms such as changes in the shape and size of the breasts, retraction of the nipple, the formation of crusts and ulcers on the nipple, redness of the breast, and discharge from the nipple. Afterward, you should palpate the breasts to detect any lumps that have formed. It is advisable to perform breast palpation after menstruation when the breasts are usually softer. You can check, for example, lying down or standing in the shower, making small circles with your fingers while palpating across the entire breast tissue. You should also check if any firmer nodes have formed under the armpit. Any lump found is certainly not malignant, especially at a younger age, but its nature should still be clarified by a family doctor, gynecologist, or specialist. You can also turn to breast clinics without a referral. I want to emphasize that, usually, a cancerous lesion does not cause any sensations; it does not hurt, and a small lump cannot be felt in any way either. Therefore, 'primary' signs cannot be highlighted here.”

Rinnavähi tunnused.

Sõeluuringute teenusejuht Maria Suurna Tervisekassast kutsub 50-68-aastased naisi osalema rinnavähi mammograafilisel sõeluuringul: ”Sõeluuringul osalemiseks tuleb panna kinni aeg kliinikusse või mammograafiabussile. Kodulehel soeluuring.ee/rinnavahk/ on toodud kliinikute kontaktid ja üle Eesti sõitvate mammograafiabusside ajakavad. Sõeluuringu kutse-saatekiri on patsiendiportaalis ja selle kaudu saab aja lisaks kinni panna ka digiregistratuur.ee lehel. Oluline on märkida, et ka need naised, kes ei ole sel aastal sõeluuringule kutsutud, kuid kellel on mure või küsimus rindade kohta, saavad samuti pöörduda naistearsti saatekirjaga mammograafiale või ilma saatekirjata rinnakabinetti. Kuigi sõeluuring on mõeldud kindlas vanuses naistele, kel ei ole viimase viie aasta jooksul rinnavähki ega ka kaebuseid olnud, peaksid tegelikult igas vanuses naised oma rindu jälgima ja kahtluse korral kohe oma perearsti või naistearsti poole pöörduma.”

Me kõik soovime, et rinnavähist räägitaks rohkem sotsiaalmeedias ja see saaks suuremat kajastust reklaamides, kuid kuni maailm veel sinna jõudnud ei ole, ole sina see, kes aitab sõnumil levida sulle oluliste naisteni. Jaga blogi ja veendu, et rindade kontrollimine saab osaks ka nende igapäeva rutiinist. BonBon Lingerie tänab kõiki osapooli naistele hindamatu step-by-step juhendi loomisesse panustamise eest.

Naistelt naistele, rinnavähi vaba maailma jaoks

BonBon Lingerie,

Sinu rinnahoidja ja rinna hoidja

Loe ja vaata lisaks:
Tervise Arengu Instituudi Vähk Eestis Uuring

Rinnanäärmekasvajad

Mammograafiabussid

Sõeluuringud

Vähifond Kingitud Elu abivajajale

Vähifond Kingitud Elu annetajale

Merili Reinlo Youtube

Merili Reinlo TikTok

JÄTA KOMMENTAAR

Kõik kommentaarid läbivad enne avaldamist ülevaatuse